Minu senise elu tähtsaim päev ja väikemehe esimene

Kui algselt ennustati väikemehele sündimise ajaks veebruari algust, siis tegelikult tulid Maritil veed alles 8. veebruari öösel. Pärast mõningast rahunemist ja raamatutarkuste meenutamist, magasime ootusärevalt edasi. Haiglasse suundusime järgmise päeva lõuna ajal kui tuhud hakkasid sagenema.

Maritil oli vist plan olla "tõeline naine" ja teha kogu ralli ilma valuvaigistite läbi. See plaan kehtis õhtuni kui tuhude valu läks talle väljakannamatuks. Väikemehel aga kiiret ei olnud. Õhtu jooksul avanesid naerugaasi kraani järk järgult ja peagi olid kohal ka anestesioloogid, kes süstisid Mariti selgroo mõnusat tuimestavat kraami täis. See lubas tal natukene magada ja puhata. Ma valvasin ja ootasin midagi, aga lõpuks peale üle 24h järjest ärkvel olemist leidsin endale tühja palati kus sain ka ise tunnikese või paar und lasta.

Väike puhkamine tehtud läks uue elu sünnitamise töö jälle lahti. Mingid sünnitustegevust ergutavad tilgad keerati tilkumise pealt peaaegu nirisemisele ja nii me seal higistasime - Marit valudest ja mina põnevuse, kaastunde ja unesegasuse najalt.

Väiekmees oli tõeliselt visa välja tulema. Mulle näis, et kasutusele tuli võtta kõik triki ja pingutused ning isegi siis toimus protsessi viiamne lõpp väga aeglaselt.

Kuni lõpuks see juhtus - väikemees vupsas välja ja pistis meie kõigi rõõmuks kohe kisama. Uus elu oli sündinud, uus elukaar alanud